Jõulud – koer kaisus

Ma olen ilmselt räige loomapiinaja, aga mu mõistus sai otsa. Või pigem seda läbi une väga polegi üldiselt …

#minapolemidagiteinud

Nagu jõuludel ikka, siis külaskäigud on tavaline teema. Siiani pole nagu Amadeusiga külas käimine väga probleem olnud … või noh okei, paar korda on ikka haisva üllatuse kuskile ka korraldanud 😂 aga üldiselt ikka chill. Viimasel ajal on meil tekkinud struggle kassidega majapidamiste külastamine. Ikka väga hull möll – Ampsik on paar korda kassidelt käpaga saanud ja nüüd läheb ta ikka päris segaseks kui mõne kiisukese lõhna isegi tunneb. Lärmab, nutab, jookseb jne. Nii ka siis see jõulukülastuste periood läks …

Esiteks, Amadeus ei maga kunagi kaisus, kodus ei ole ta kunagi isegi magamistoas käinud ja voodist rääkimata. Külas olles olen ta alati samasse tuppa magama võtnud, sest nii on lihtsam keelata vms kui ta miskit korraldab. Tegelt ta kodus magab terve öö ja kunagi pole probleeme, et trallitaks ja magada ei laseks. Külapeal millegi pärast see magamine nii lihtsalt välja ei kuku.

Jõulude ajal siis nagu ikka sai mõned ood veedetud mujal – maal ja päälinna kandis! 😂 Maal olev kass on Amadeusile tuttav ja teadsin ette, et veits tralli tuleb. Nii see siis oligi. Kuna kõrval toas magajad pole keegi koeraga toas harjunud, siis sättisin õhtul puuri üles ja mingid vaheuksed kinni ja jäimegi nii magama, et jätsin alustuseks Ampsiku vabalt liiklema. Keset ööd otsustas muidugi kass kuskil kõndima hakata ja koera uni nagu pühitult läinud. Ja nii ma siis keelasin teda sada korda, panin puuri ka lõpuks. Noo puur tundub küll lahenduseks hea, aga eiiiiiiiiiii…. Ei saa ju magada kui koer sul kõrva ääres reaalselt nutab, järjest ja koguaeg. See on veel hullem kui need paar haugatust. Lasin ta siis puurist ikka välja ja mõtlesin, et ehk ikka saab rahu ja ei nuta enam. Loll lootus! Ta lasi ikka edasi ja ainus asi, mis mulle siis lõpuks läbi une pähe tuli oli ta voodisse võtta 😂 Japp, voodisse ja kaissu, kus ta kunagi varem käinud pole. Jaaa ilmselgelt ta ei osanud seda privileegi hinnata, kui kass kuskil ikka siiberdas. Nii ma siis võtsin ta jõuga kaissu ehk hoidsin teda kinni kuni ta mu kaisus koos minuga tuttu jäi. Ja seee mõjus 😂 ta varsti küll vingerdas ennast vabaks, aga magas ilusti minu kõrval. Uni sai seekord päästetud!

Järgmine päev tuli ju kohe edasi järgmisesse kassimajapidamisse liikuda ja Kissa kass polnud vist varem isegi koeraga kohtunud kunagi 😂 Terve õhtu tuli siis jälgida, et need kokku ei puutuks omavahel. Lisaks oli ka empsi kass seal ja tema veits ülbem. Ühesõnaga mõned kokkupõrked õhtu jooksul lõppesid päris mitme verise käega, sest kassid ju reageerivad küüntega. Okei, otsustasime siis lõpuks magama minnes, et ma panen riiuli toa ukse ette, et Amadeus liiklema ei pääseks, sest sellel magamistoal pole ust. Okei, see tegelt polnud isegi magamistuba, vaid kontor 😂 Aga asjast, trall käis terve öö edasi. Amadeus haukus, sest nägi uksest trepipeale tulevaid kasse öösel. Puuri pannes ta nuttis nagu segane ja kõige tipuks oli empsi kass nii ülbe, et ta tuli lausa Ampsikut sinna samma riiuli peale kiusama, mille me ukse ette vedasime koera toas hoidmiseks. Ma olin kokkuvõttes ikka nii kettas, for real, mu koer on segane, jah ma tean, aga noooo miks see kass peab nii keset ööd koera narrima tulema ???

See öö lõppes siis nii, et iga kord kui kassid silmapiirile sattusid oli Amadeus jälle hullumas. Nii ma siis pidingi teda jõuga oma kaissu suruma umbes sada korda selle öö jooksul. Nii kui ta maha rahunes ja tuttu jäi olid kassid jälle platsis. Õnneks mul käib temast jõud üle ja tegelt oli mõnus soe, kui ta kaisus oli 😂 aga noo ma tunnen ennast nagu koerapiinaja veits – kinni hoidmine ja see kassistress. Loomakaitseaktivistidele infoks- ma ei tee talle kinni hoides haiget ega midagi, see meil nagu väike võimuvõitlus ja keegi peab ju alfa olema 😀

Lühidalt öeldes peaks jõulud olema mõnus rahulik aeg, aga Amadeusiga on need ikka korralik möll 😂

Amadeusi drillimine ja esimene võistlus

Lubasin, et kirjutan Amadeusi võistlusest ja sellega koos siis ka veidi tema õpetamisest ja harjutustest. Millega siis alustada ?

Alustuseks natuke treeningutest ja õpetamisest. Amadeusiga sai trenni mindud juba teisel või kolmandal nädalal ehk siis juba 3 kuu vanuselt. Ma isegi ei kaalunud kuhu minna, sest varasem väike kogemus oli olemas. Treeneriks sai Marika Mikk, kes teeb personaaltrenne Vasulas Rotaks lihapoe juures oleval koerteplatsil. Tartu kandi koerainimesed tunnevad teda päris paljud, sest ta ka kohtunik ning üldiselt pika kogemusega. Tema juurde minnakse eriti just raskemate koertega. Miks Marika ? Mulle üldiselt sobib väga tema stiil, mis ei ole ainult kukununnutamine. Jah, paljude koertega võib saavutada ka palju ainult positiivse treeninguga, kuid kes on minu Amadeusiga vähemalt korra kohtunud siis teab, et ta pole ninnunännu koer. Lühidalt on Marika väga konkreetne ning treeningutel nõuab ka koeralt ja peremehelt palju. Soovitan kindlasti tema poole pöörduda oma kutsidega! Üks tähelepanek: ühe korraga imet ei juhtu, see on pikem protsess.

Ja nüüd siis sellest võistlusest. Selle hullu mõtte üldse mingile võistlusele minna sain tegelt just Marikalt, sest sellel konkreetsel kutsikate ja noorkoerte võistluse kohtunik ta sel korral just oli ja toimus see ka meile tuttaval Vasula platsil. Olgem kohe öeldud, et ma ei tea mis mul arus oli, et nõus olin sellel hetkel !

Olin siis enda ja Ampsiku kirja pannud I tasemele ehk siis kõige kergemate harjutustega kategooriasse. Toimus see 25.juulil ja Amadeus oli siis 8 kuuseks saanud just.

SIIT JUHENDIST saate vaadata neid harjutusi ja üldist süsteemi ka. I taseme harjutused on tegelikult päris lihtsad, kuid vajavad ikkagi harjutamist. Meil selleks väga aega ei jäänud. Käisime 2 korda Marika juures neid asju läbi tegemas ja olgem ausad – see oli ikka täielik katastroof! Ma olin täiesti kindel, et Amadeus ei tee mul seal platsil teiste koerte juures mitte midagi ehk siis nagu Marika ütleb siis näitab keskmist sõrme piltlikult 😀

Lühidalt tuli kohtunikule ette näidata harjutused järgmiselt: kõrval käik suuna vahetusega suht siksakis, kõndimine ja istu käsklus koos koerajuhi kõrvalt ette liikumisega, sama asi lama käsklusega, juurdetulek ehk siia käsklus, seisa käsklus ehk koer peab lihtsalt seisma, lisaks ka ligipääsetavus ehk kohtunik lihtsalt katsub, et koer agressiivne pole ning lõpuks mäng ehk mänguasjaga veits mängima-kiskuma.

Enne võistlusi oli Amadeusil vajalikest asjadest selge istumine, lamamine, ootamine ja loomulikult mängimine. Veidi imelik oli neid selgeid asju võistluse kontekstis teha nii, et talle see maius nina alla suruda tuli, kuid nii see eeskiri ette nägi. Kui loete seda juhendit siis näete ka, et I taseme harjutuste juures võib maius olla koguaeg kasutuses ja nina all. Keeruline osa oli meie jaoks ikka see sik-sakis kõrval käimine ja samuti polnud me ka seismist harjutanud. Maiusega me need ka enam vähem selgeks saime kõik, kuid raskem osa oli siiski minust mitte sõltuv – teiste koerte ja Marika kohalolek! Jap, Amadeusile meeldib Marika ikka nii väga, et enamasti ta ei suuda isegi enda rõõmu taltsutada ja keksib siiamaani nagu hulluke.

Õhtu enne võistlust käisime Elvas koerteaias harjutamas, sest seal on võõrad lõhnad ja segajaid rohkem. See oli kohutav, vihma sadas ja me mõlemad olime ligumärjad lõpuks. Ilmselt see aias veedetud õhtu tegigi veidik imet, sest seal ta tõesti mul kõik asjad ilusti selgeks sai viimasel hetkel. Okei, ma liialdan 😀 ilusti selgest oli asi muidugi kaugel, ta tegi need ära lihtsalt!

Muidugi olin mina ikka meganärvis selle asja pärast, öö möödus suht magamata. Jõudsin vist kõik stsenaariumid läbi mõelda. Tunne oli hommikul ka nagu hakkaks uuesti riigieksamit tegema.

Teadsin, et teised koerad ajavad Amadeusi suht hulluks, seega hoidsin enne meie korda siis võistlustel ta viimase hetkeni autos. Läksime siis suht autost otse platsile ja USKUMATU, aga ta tegi kõik harjutused seal ära. Paar lisakäsklust ja seismisel streikimine võttis enamus kohapunkte ära, kuid ma olin lihtsalt NIIII ÕNNELIK platsilt ära kõndides, sest ta ületas kõiki mu ootusi. Edasi tuli oodata!

Autasustamisel olid auhinnad Rotaksilt Eminent ja Prins koeratoidud ja tooted. Kõik said väikese kotikese meenetega, mis oli väga tore.

Meie saime 8st koerast 7. koha 95 punktiga 100st. Ja vot see oli mulle mega löök! Jap, see oleks olnud jumala okei kui ta poleks neid asju mul seal võistlussituatsioonis ära teinud, aga TA JU TEGI! Selge mõistusega ja videot tagant järele vaadates sain aru, et muidugi oli loogiline, et teised olid ikka megalt tublid – kõik olid. Ma ju ei saa loota, et harjutame 2 päeva ja siis lähme saame kohe mingi hea koha. Nooo aga lootsin, just sellel hetkel kui me mõlemad nii tublid olime lootsin! Kui ma õigesti mäletan siis võitja sai vist 98,5 punkti ja noo meie 95 ei olnud ju üldse halb! Aga emotsionaalselt oli see mulle ikka mega raske!

Ma olin ühest küljest siiralt rõõmus ja uhke, et Amadeus minuga koostööd tegi ja harjutused välja tulid. Lihtsalt eelviimane koht mõjus nii vastuoluliselt mulle. Olin ikka päris löödud! Ma ei olnud mingi kuu aega valmis trenni minema Ampsikuga uuesti. Lihtsalt vaimselt polnud valmis. Aga ma ei anna alla, augusti lõpus olime taas platsil!

I taseme autasustamine. Meie vasakult teised.

Lähiajal kahjuks sarnaseid võistlusi tulemas pole ja tuleb oodata ilmselt kevadeni. Selleks ajaks oleme kindlasti juba ka II taseme harjutused ära drillinud 😀 Täna olen alles selle poole teel, sest me Amadeusiga oleme üks paras paar kangeid ikka! Aga keegi tark kunagi oli öelnud, et “sa saad elus täpselt nii palju kui kanda jõuad” ja Amadeusi iseloomu näol olen ma saanud ikka korraliku jõuproovi!

Loodan, et väga segane jutt ei saanud. Mul ikka veel megapalju emotsioone selle võistlusega seotud!

Autosõit ei ole just alati ajavõit

Oeh, autosõit Amadeusiga… see on olnud üks raske protsess meile mõlemale!

Ma ütlen kohe ära, et ma ei pretendeeri kuidagi siin absoluutsele tõele, kaugeltki mitte. Ma arvan, et olen selles protsessis teinud tohutult palju vigu ja ilmselt teen ka edaspidi, aga mitte meelega …

Nagu varasemalt öeldud ka sai, siis Amadeus on minuga alati kaasas. No vähemalt nii palju kui võimalik… meil tegelt on megalt vedanud, sest ta ei pea üksi üldse peaaegu kodus olema. … saame maale jooksma viia või siis tema superlapsehoidjate hoolde usaldada

Aga teemasse…

Juba esimesel päeval sai olude sunnil Amadeus autosse kaasa võetud ja vajalikud sõidud tehtud. Tal ei olnud selle vastu midagi, beebina hoidsin teda ka süles turvaliselt. Kui süles hoidmise võimalust ei olnud, siis oli ta oma tekstiilist transpordipuuris. See talle väga ei meeldinud, aga polnud ka hullu. Nii me siis käisime esimese kuukese tööl ja igal pool koos ära.

Ja siis juhtus koroona!

Märtsi keskel jäin, nagu ka kõik teised, minagi kodukontorisse. Nii ka Amadeus! Kodukontor tähendas aga seda, et autoga sõitmine muutus pigem erandiks. Ma arvan, et see oli umbes teisel kodus oldud nädalal kui möll pihta hakkas. Oksemöll! Käisime sellel nädalavahetusel lihtsalt ringi sõitmas ja vabaõhu vaatamisväärsusi vaatamas ning esimene okse tuli nii imevaikselt otse sülle, et ei saanud nagu arugi. Kuna sōit oli pikem siis ühe korraga see ei piirdunud. Saime ikka mitu peatust teha. Nii siis saigi alguse pidev okse koristamine. Taluvuspiir sai kõvasti laiendatud! Ükskõik, kas sõitsin teokiirusel või 2 minutit, oksekoristus sai lahutamatuks autosõidu osaks!

Õnneks oli sõite kevadel vähe ning võimalusel vältisin Ampsiku kaasa vedamist. Lugesin ja uurisin kogenumatelt koeraomanikelt, katsetasin erinevaid asukohti autos: puuriga ees, puuriga taga, süles, põrandal, istme peal ja igal pool. Puuri välistasin ruttu, sest see paistis talle kõige ebameeldivam olevat. Ahjaa, lisaks oksenamisele või õigemini oksendamise vahepealsel ajal tilkus ila nagu Beethovenil . . . Kõik märg ja oksene – mõnus! Aga pideva jälgimise tulemusena sain aru, et Amadeus peab sõidu ajal saama ringi vaadata ja liikuda. Liikumise all ei pea ma muidugi silmas mingit mööda autot trallitamust, vaid lihtsalt pööramist-keeramist. Nii saigi Amadeus endale koha algselt esiistmel ja siis juba tagaistmel! Enamasti ka ilusti turvaliselt kinnitatuna.

Suve alguses tuli tagasi kontoritööle kolida ja autosõit sai taas igapäevaseks. Olin siis otsustanud, et teen südame kõvaks ja lihtsalt harjutan Ampsiku uuesti autoga sõitma! Sain küll palju kriitikat, et miks teda koju ei jäta kui tal halb, aga minu jaoks oleks veel hullem teda päevad läbi üksi kodus hoida. Kuna teiste kogemuste järgi aitas ka ainult harjutamine, siis nii ma tegingi… tegin tagaistme mugavaks kohaks ja hakkasime sõitu tasapisi taluma. Püüan ikka sõidu ajal koeraga veidi suhelda ja vaatan, et kõik ok oleks pidevalt. Ja sellest on abi… Tasapisi on kõik jälle harjunud ja okserallit pole ammu olnud. Ilastamine on samuti suht null.

Amadeus pikemal sõidul augustis Saaremaal! Lebooos!

See oksendamise periood on talle ikka jälje jätnud muudugi. Ta keeldub üldiselt auto lähedusse minemast, surub neli käppa vastu maad ja blokib. Sellest me veel üle pole saanud, aga tasapisi õpime. Hetkel on lahenduseks see, et juba toas võtan ta sülle ja viin siis otse autosse. Nii on minek mõlemale kergem.

Kokkuvõttes ütlen, et iga tagasilöök ei tähenda kohe lõplikku jampsi. Kõik vajavad harjumist ning koroona mõjutas meid kõiki omal moel ju. Usun, et minu järjepidevus ja soov Amadeusile maksimaalselt aega panustada aitasid seekord meid probleemidest üle saada! Ükskõik kui raske protsess ka on, need silmad ja soojus on seda väärt!

Ps! Ilmselt mitmeid kuid polnud autosõitminu jaoks just ajavõit, oksekoristus võttis ikka korraliku aja ja närvirakud!

Lühidalt: 1)kui autosõit on koerale ebameeldiv siis veendu, et tal oleks võimalik ringi vaadata ja liikuda; 2)suhtle koeraga sõidu ajal; 3) vaata, et koer oleks turvaliselt kinnitatud, kuid siiski jälgi oma sõidustiili 4) enne autosõitu ära koerale vähemalt paar tundi süüa anna, et oksendamise risk oleks väiksem

Millega võiks arvestada koeraga hotellitrippi tehes?!

Elu koos koeraga on küll imeline, kuid pidevalt tuleb ka oma asju ja tegemisi ette planeerida. Eriti kui oled otsustanud oma lemmikuga maksimaalselt aega koos veeta.

Amadeus on minuga kaasas suure enamuse ajast – tööl, kodus, poes, metsas ja ka ringi rännates. Autosõidust kirjutan kunagi hiljem, aga hetkel tahtsin kirja panna mõned kogemused augustikuus tehtud Saaremaa-Hiiumaa tripist koos Amadeusiga! Ehk on mõnel värskel koeraomanikul ka kasu . . .

1. Koeraga ööbimisasutust valides tuleb arvestada lisatasuga! Selleks, et aru saada kas ja millistel tingimustel koer hotelli lubatud on, tuleks võtta telefon ja küsida! Siiamaani on kõigis hotellides koera eest minul lisatasu küsitud, summad vahemikus 5-25€. Ise kasutan trikina bookingu appis filtrina “pets allowed” ning helistan alati valitud kohta üle.

2. Puur kaasa! Ma üldiselt väldin alati Amadeusi puuri toppimist, kuid kõigi huvides on hotelli minnes see must have! Olgem ausad, nii väga kui ma seda ka ei soovi, siis igale poole pole võimalik kutsi kaasa võtta ja enamikes adekvaatsetes hotellitubades leidub miskit millele hammas nii kogemata võib taha jääda. Puuri isiklikult soovitan lihtsat metallist kokku volditavat, sest need nn transportpuurid (plastikust ja suht pimedad pisikesed asjad) on ikka koerale päris piinarikkad. Metallist puuril ilusti sangad küljes ja saad nii tassida kui ka autos ning toas mugavalt kasutada. Endal süda rahul ja koeral mõnus pesa kaasas.

3. Maast laeni aknad toas pole hea idee! Ilma kogemuseta poleks elus selle peale mõelnud, kuid hotellituba võiks tõesti olla tavaliste akendega. Täispikkuses aknad annavad koerale liiga suure vaatevälja ja põhjuse iga häiriva või huvitava aknataguse peale mõned (või mõned rohkem) haugatused teha. Tavaliste akende puhul piirdub üldjuhul vaateväli toaga.

4. Vali tuba väljapääsule lähedal! Amadeus on harjunud suht enne magama minekut ja hommikul vara kiire õuetiiru tegema ning suurtes hotellides koridoride rägastikus on see päris tüütu. Võimalusel paluksin toa mõnele väljapääsule võimalikult lähedale, et kõigile õuetiirud mugavad oleks!

5. Võta kaasa ainult hääletud mänguasjad! Vb on see ainult meie probleem, kuid piiksumänguasjad tuleks hotelli minnes koju jätta! Midagi oma ja tuttavat oleks tore ikka hotelli kaasa haarata ahvatluste vältimiseks, kuid kindlasti vali need mis häält ei tee. Pole just tore kui hotellis see piiksutamine ja vääksutamine pihta hakkab nt kell 5 hommikul. Isegi kui see naabertubadesse ei kostu, siis vähemalt enda puhkuseune rikub see küll ära.

6. Joogi- ja sööginõud säti vannituppa! Tõenäoliselt on see igas mõttes kõige mugavam koht nendele asjadele hotellis. Esiteks on muidu koerasöögi lõhna terve tuba täis ja ausalt kodus ma seda kunagi ei märka, kuid hotelis on see krõbinalõhn ikka suht häiriv. Vannitoas see lõhn lihtsalt ventilatsiooni abil hajub palju kergemini ja igasugune mäkerdamise võimalus on ka oluliselt väiksem!

Nüüd võis küll jääda mulje, et Amadeus on ilge lõhkuja ja lägastaja, kuid ma pigem kardan kui kahetsen. Siiani pole ta hotellis hambaid külge ajanud muule kui ühekordsetele sussidele ja haugatusi on samuti minimaalselt olnud tegelikult!

Kavalam on natuke ette mõelda kui hiljem mingite jamadega puhkuse või tripi ajal tegeleda!

Kui sul on mõni hea nipp või tähelepanek koeraga hotellis ööbimiseks siis let me know !

Miks Amadeus ?

Alati kui Amadeus kohtub uute inimestega on esimesed küsimused samad: Mis tõugu ta on? Miks selline nimi ? Miks just see tõug? 

Koera olin ma juba hea mitu aastat igatsenud ja mõelnud igasuguste tõugude peale. Lõpuks sai otsus 2019. aasta lõpus tehtud just Jack Russelli Terjeri kasuks. Olin juba pikemalt erinevaid koeragruppe ja foorumeid lugenud ning oli selge, et Eestist tuleb kutsikat pikemat aega ootama hakata. Nii tuli pilgud pöörata välismaale ja Lätist leidsimegi just sündinud pesakonna kennelis Diamond Dragon FCI. Piltidel jäi Amadeus (siis veel nimetu) kohe silma ja otsustasime sõita Riia külje alla, et ikka oma silmaga näha. Põrsast ju kotis ostma ei hakka, kuigi seda kutsikate puhul tihti tehakse. Vaadatakse üle paberid ja tõutunnused jne ainult. Mulle see ei sobi! Peab ikka õige tunne olema. Ja õige tunne oligi, sest Amadeus oli kohe oma kuts. Kõik kutsabeebid oli meganunnud, aga valik oli tehtud. Sõitsimegi siis Riiast koju ja jäime ootama tema kasvamist.  

Koju saabus Amadeus 13.veebruaril veidi vanemana kui 2 kuud. Sündinud on ta 23.11.2019. Nimi oli talle tegelikult juba kasvataja poolt pandud, sest esimese pesakonna kutsikad said kõik A-ga algavad nimed. Oli küll võimalus seda muuta, kuid tundus tobe hakata mingeid Mukisid ja Pitsusid välja mõtlema kui tal juba nii uhke nimi oli. Nii ta siis ongi meil Amadeus Diamond Dragon !

1 kuu vanune Amadeus meie esimesel kohtumisel