Tõenäoliselt võiksin juba kirjutada oma versiooni raamatust “Minu Armeenia” ja noo ilmselt alla see originaalile ei jääks 😀
Et nagu miks minu ja miks Armeenia ? Võiksin Armeeniat kergelt öeldes oma teiseks koduks nimetada. Olen Armeenias käinud 8 korda (kui ma nüüd siin koroonaajaarvamises mööda ei pane) ja veetnud seal kokku pöris palju aega ning meeleolukaid hetki.
2013. aasta märtsis tutvusin Sitsiilias noortevahetusel käies grupi armeenlastega, kellest mitmega suhtlen tänaseni ning mis seal salata ühest neist on saanud ka üks mu parimaid sõpru. See sama kohutavalt kehvasti korraldatud noortevahetus oli omal ajal tõukeks, et alustada ise noorteprojektide läbiviimist. Nii otsustasimegi mõni aasta hiljem koos armeenlasest sõbra Armaniga ette võtta mõlema jaoks esimese rahvusvahelise noortevahetuse korraldamise, mis viiski mind esimest korda elus Armeeniasse.
Olin küll varasemalt tuttav mõningate aspektidega Armeenia elust ja olust, kuid ei olnud ma kuidagi tegelikult aru saanud kuhu ma siis läksin. Olgu ära mainitud, et ühest küljest lennujaamas Armani üle 3 aasta kohates oli koheselt väga turvaline tunne, kuid teisalt oli tegu eestlase jaoks ikka päris teise maailmaga.
Üsna raske on selgitada kui soojalt mind Armeenias vastu võeti, sõbrana koheldi mind kohe kui pereliiget. Minu kui tüüpilise eestlase jaoks oli see ikka päris kohmetuks tegev, sellise hoolitsuse ja poputamisega pole tavaliselt harjunud.
Üks esimesi üllatusi oli see, et paljud vanemad inimesed olid väga täpselt kursis kus asub Eesti ja isegi oldi Tallinnas käidud. Ja räägin siin väikelinna inimestest just. Ahjaa, ilmselgelt arvati automaatselt, et kui tuleme Eestist siis vene keele rääkimine on elementaarne. Noup, nii see pole ja keelebarjäär on kohene, sest inglise keel on neil seal sama haruldane kui eesti noorte seas vene keele kõnelemine. Rääkimata siis pisiasjast, et kasutusel on neil oma tähestik ja reaalselt väga paljusid asju pole võimalik ka suurema pingutusega kuidagi välja lugeda.
Nii kukkuski välja, et pidasin pikki vestlusi Armani vanaemaga vene keeles kaasa noogutades 😀 Õnneks ma päris lammas vene keele osas pole ja veidi ikka aru saan kah, aga naljakas oli see küll kui kõik eeldavad, isegi kui ma vastupidist väidan, et vene keel suus.
Ma ilmselt Armeenia söögist ja köögist peaks eraldi postituse kirjutama, sest ilmselt tuleb üllatusena enamikule, et meile tuntud Armeenia šaslõkki sellisel kujul ei eksisteeri ning arbuusi süüakse noa ja kahvliga. Need kaks olid tõenäoliselt minu esimese Armeenias käigu meeldejäävamad toidukogemused. Grillikultuur ja khorovats on eestlase jaoks kindlasti head põhjused Armeeniat külastada.
Peale esimest Armeenias veedetud 2 nädalat 2016. aastal teadsin, et see ei jää minu ainsaks korraks seal. Tänaseks olen näinud ära vist kõik must see vaatamisväärsused ja kohad, külastanud enamusi piirkondi (enamus kohalikke pole seda isegi teinud) ja mis kõige tähtsam, olen leidnud endale imelised sõbrad!
Kirjutan kindlasti siin reisipiirangute ajal veel mõnedki korrad Armeeniast ja sealsest elust. Tõenäoliselt turisti vaatenurgast ei ole ma kõige pädevam, kuid eks igaühe jaoks on oma ja minu Armeenia pole kindlasti turisti Armeenia!
Millest võiksin seoses Armeeniaga kirjutada ?
Endal on mõttes toidukultuur, huvitavad faktid, kohalik eluolu ja traditsioonid. Vaatamisväärsusi näitan ka kunagi.